Kui Itaaliast tuleb võõramalastega juttu, ei saa tavalisle kunagi ka maffia teemst mööda.

Kunagi küsis isegi üks Eesti ajakirjanik mu käest, et kas itallased on maffia üle uhked.. mõnes mõttes oli see küsimus jahmatav ja sain aru, kui vähe ikkagi maffia olemusest võõrsil aru saadakse.. ning kui rakse on seda keelusit ühiskonnanäthust selgitada.

Tänu Francis Ford Coppolo "Ristiisa" filmile või "Sopraanode" teleseriaalile kiputakse maffiat võõrsil vaat et isegi romantiliseks pidama. Eks seda näita ka Eestis hiljuti puhknud skandaal maffia-plemeeide ümber. Või see, et Taruts on kuulus "Ristiisa" pubi.

Kuigi jah, ka Sitsiilias on tõepoolest Corleone külake, kus müüakse kõikvõimalikke maffiateemalisi suveniirikesi ja saab osta Rsitiisaks grimmeeritud Al Paccino näopildiga T-särke. Eks see too külakesele palju sisse ja on selle maakaardile pannud. Maffia mõnes mõttes müüb ja eriutab!

Ometi on maffia teema Itaalias väga habras kõneaine.

See on karm ja valus teema.. eriti Lõuna-Itaalias, kus pea igas peres on keegi, kelle lähedased, sõbrad või muidu tuttavad maffia tõttu on kannatanud või isegi elu kaotanud. Nii on maffiast rääkimine mõneti tabu. Kui küsida, kas itaallased on maffia üle uhked, võib see kõlada tõeliselt jämeda ja räga solvanguna.

Siiski on viimastel nädalatel maffiast ka Itaalia meedias palju räägitud. Liskas pealiskaudsele ja kollasemaigulisele kriminaalkroonikale on püütud maffia-fenomeni ka analüüsida ja ühiskonna tasemel debatti algatada.

Rooma päevaleht La Repubblica otsustas oma aga oma väljaandega koos sellel nädala müüa ka ajakirjanik Roberto Saviono tõsielufaktidel põhineva Naapoli maffiast rääkiva raamatu järgi valminud Matteo Garrone filmi “Gomorra” .

Lõuna Itaalia nö tallaosa ehk Calabria maakonna maffiaprokurör Nicola Gratteri arvab, et terminit maffia kasutatakse nii itaalias kui võõrsil sageli liiga kergekäeliselt.

Santa ja sada Mbps - Soome teeb Itaalias ilma!

Itaalia uudistesaadetes ei kuule tavaliselt ei meist ega meie põhjanaabritest midagi. Neid riike nagu ei olekski! Täna hakkas hommikuses uudistemagasinis aga kõrva lause: "Mida me Soomest teame.. seda, et sealt tuleb igal aastal jõuluvana ja nüüd siis selline suur uudis.."

Nimelt üllatas itaalia ajakirjanikke, et Soome on vastu võtnud seaduse, mis tagab kõigile kodanikele tuleva aasta juulist internetiühenduse mahuga 1 Mb sekundis. Isegi neile, kes elavad kõige kaugemates Soomemaa nurgakestes. Ja aastast 2015 lubab Soome valitsus andmevehetus kiiruseks koguni internetiühendiust võimsusega 100 Mbps.

Mis selle meie põhjanaabrite juurest "lisaks Santa Calusile" tuleva uudise nii eriliseks teeb? Inimestele kiire internetiühenduse kojutoova infrastruktuuri poolest on Soome juba praegu üks esimesi riike maailmas. Internetiühendus on Soomes 96 % elanikkonnast.
See on aga esimene kord, kui mõni riik kuulutab kiire - ja 2015-st aastast juba ülikiire - internetiühenduse kodanike põhiõiguseks. Ja see tähenba ka, et kui Soome tõesti toob interneti ka nendesse ligi 2000-sse elamusse, kus seda praegu veel pole, on meie põhjanaabrid esimesed, kes info kättesaamisel kodanikkonna infotehnoloogilise kihistumise ehk nn digitaallõhe lõplikult likvideerivad. Interneti pakkujad poleks arvatavati kunagi pidanud rentaabliks vedada kilomeetreid ja kilomeetreid kaablit läbi jõuluvana Lapimaa ja tundra ka kõige kaugematesse majapidamistesse, kui Soome valtisus poleks seda seadusega nõudnud.

Selle Soome uudise tasutal mainib päevaleht Corriere della Sera tegelikult ka meid, öeldes, et Eestis in ligipääs internetile juba aastast 2000 kuulutatud kodanike põhiseaduslikuks õiguseks. Soome valitsus otsustas nüüd aga härjal sarvist haarata ja selle uue seadusega sõnadelt tegudele minna.

Soe tunne tuleb südamesse! Sööme ju sama toitu ja joome samu jooke - nagu kunagi Cardiffis märkis mu ugandalasest kursusekaaslane - jah, siis olete küll sama rahvas - kui olin talle soomlaste ja meie toitulaua sarnasusest rääkinud. Kas me just päris sama rahvas pärast 50. aastat nõukaaega oleme, aga hea tunne on ju ikka, kui kaugel võõrsil midagi head oma vanemast vennast kuuled.

Kuigi itaalia ajakirjanikel läks meelest, et neil endil on taskus tavaliselt just Nokia mobiil või pihuarvuti, ja Itaaliaski väga populaarne Linus Torvaldseni loodud Linux operatiivsüsteem, või et Soomes on maailma täiuslikum haridussüsteem, ja mudigi veel palju muud, oli ikka hea kuulda, et meie nö Vanem Vend korraga jälle kuulsamaks on saanud. Itaalias teatakse nüüd, et kõigil soomlastel on lisaks Santale peagi ka õigus 100-MBPS internetile.
Nii et viva la Finlandia!

Berlusconi: "Obama on noor, ilus ja hästi päevitunud"

...no mida muud oligi kensaka huumorimeelega maailmakuulsaks saanud Itaalia peaministrilt Silvio Belrusconilt oodata...

Viimaks on edev Berlusconi taas kogu maailma päevalehtede esikaanel

See pole Berlusconil esimene kord, kus ta oma taktitundetute naljadega maailma avalikkuse punastama paneb. Vaid mõned näited:

Berlusconi vs Schulz Euroopa Parlamendis

Berlusconi ja Tarja Haloneni affäär

Mõned Berlusconi armastatud shestid

Berlulsconi Thetheeniast

Kõige kurvem on asja juures see, et Berlusca teravate kuid teravmeelsete väljaütlemiste puhul näivad väga paljud nii Itaalias kui piiritaga ikkagi mõtlevat: "Äkki oli see tõesti lihtsalt nutikas nalja!"

Väike vahepala...

Täna sain jube laheda e-maili...
tuli kohe tahtmine see ka siia üles riputada :))))

After a two year visit to the United States, Michelangelo's David is returning to Italy......

Kohalikest tavadest ja globaliseerumisest

READ, MIS SÜNDISID ÜHEL JUUNIHOMMIKUL EESTISSE REISIDES

Kell on kohaliku aja järgi 9.30 hommikul. Passin Praha lennujaamas oma lendu oodates. Imekspandavalt lihtsalt saab nüüd ikka Lõuna-Euroopast paari tunniga Eestisse! Rüüpan espressot, ise murran pead, kas see ongi kõige kallim espresso, mida eales olen joonud - 4.50 eurot – või on õnnestunud kusagil siiski veel rohkem maksta. Aga espresso on tõesti Itaalia oma. „Segafredo“. Tehtud itaalia espressomasinaga... mmmhhhh ... ainult, et vett on ikka kolm korda nii palju peale lastud, kui Itaalias tavaks.

Meil Itaalias oleksin isegi lennujaamas samas olukorras kõige enam 1.50 euroga hakkama saanud. Ok! Aga elame ju nn globaalses maailmas! Tahame ju kõik juua sama marki kohvi, kus me ka ei viibiks, soovime kõik sedasama hamburgerit, nii Hong Kongis, New Yorgis, Sydneys kui Roomas... Maailmastume!
Hamburgerit saab kohapeal teha, aga Itaalia kohv tule ikka veel tõesti Itaaliast. Ja eks transport ju maksab ka midagi! Kuigi, kas just nii palju...

Aga ega eriti keegi peale minu siin Praha lennujaamas nii rumal ei olegi, et espressot telliks. Ümberringi joob enamik kohvikulisi õlut! Nagu Tšehhis peabki :)Isegi naised... kell 9.30 hommikul!!! Ja enamasti liitristest kannudest!
Mmhhh! Olen ikka juba liiga itaaliastunud... Minul ei lähe sel kellaajal hommikul peale kohvi midagi muud kurgust alla.
Kõrvallauas võeti aga õlle järel ka väike 250-grammine šampa lahti... ja seejärel natukese aja pärast veel teinegi :) Täiesti tavalised inimesed! 40-50 vahel. Paarike. Ilus pikkade blondide juustega naine helistab vahepeal oma lapsele... niipalju õnnestub mul tšehhi keelest oma roostes vene keele abil aru saada. Võib-olla need inimesed tähistavad midagi! Ehk puhkusereisi algust. Või naudivad lihtsalt koos olemist... Tore, et inimesed enneast osakvad lõdvaks lasta ja ei hooli üldse, mida mõni itaaliastunud rändaja neist kõrvallauas võiks arvata!

Ei kujutaks ette, et Itaalias hommikul kell 10 isegi lennujaamas signioorasid õlut rüüpamas näeks. Tegelikult on Itaalias kirjutamata reegliks, et näiteks ärimehed või kontorirahvas ei joo lõunasöögi kõrvale kunagi ei veini ega õlut. Ikka allikavett, kui kraanivesi juua ei sünni.
Väike vein on ehk õigustatud siis, kui on tegu mingi ametliku või siis hoopis vabapäeva lõunasöögiga. Tavalistel äripäevadel enne õhtusi tunde alkoholi ei pruugita. Alkohol on omal moel tabu! Itaallane tavaliselt sellega ei liialda ning kõigele lisaks on tal kogu aeg üks mure: „non fare la brutta figura!“ See tähendab enam vähem, et peaasi, et endal marki täis ei teeks. Tööpäeva lõuna ajal, eriti veel hommikul, alkoholi pruukida - see oleks aga tõepoolest juba väga „brutta figura“, kui seda keegi nägema peaks.

Aga tegelikult pole ju asi üldse selles, kas tšehhid on alkoholilembesed ja itaallased mitte, vaid selles, et tšehhidel on vaatamata espressokultuuri puudumisele oma õllekultuur ja head lahja õlle joomise tavad, mida jälle itaallastel pole!

Tore on kuulata, kuidas tšehhid hommikuste "kannude" kõlina saatel aina rõõmsamalt sumisevad ja mõtlen muheledes nendele väikestele kultuurierinevustele ning tunnen, et olen õlletagi lõbus. Hea on ikka näha, et mõned erinevused eri paikade vahel veel olemas on. Kui oleksime kõik täpselt ühsugused ja teeksime kõik ühtesama täpselt ühel kellaajal, ja kardaksime kõik ühtviisi endale "brutta figurat" teha, mis huvi oleks siis üldse reisida! Maailm pole ikka veel ainult üks „suur küla“ :)

NÄDAL HILJEM:
Kell on Praha lennuväljal 10 hommikul. Tahaks espressot... mmhhhh ... käitun seekord „Roomas nagu roomlane“ ja võtan.... õlle! Väikse küll siiski! Ja maksan selle eest pea kaks korda vähem, kui espresso eest oles tulnud välja anda :)

Fotojaht: puud ja põõsad

Mõned pildid õlipuuaiast.

Oliivipuud on minu jaoks võibolla, et ühed kaunimad puud. Nad justkui talletaks kõik elujooksul nähtu-kogetu oma käänulistesse ja keerulistesse tüvedesse ning jutustaks meile lugusid ammu möödunud aegades :)

Fotojaht: liikumine

Mul olid seekord suured plaanid, et katsetan, kuidas pimedas liikuvaid autosid nii pildistada, et tuledest nö liikumise jutt maha jääks... teab mis ajast olen seda juba tahtnud proovida :) Pusisin tükk aega oma aparaadi kallal, aga head nahka neist piltidest ikka ei tulnud. (Pean veel natuke harjutama ;)) Küll aga leidsin arvutist mõned varasemad pildid. Nii et seekordsel fotojahil ma selles suhtes viilin, et pole päris värsked fotod ;)

Seda liblikat ma mullu suvel korralikult pildistada ei saanudki :) kohmerdasin seal fookusega ja juba ta oligi läinud...

Ja üks pilt veel! Ma ei saanud kuidagi vastu kiusatusele panna siia ka pilt sügisesest reisist Sansibari ehk Ürdisaartele (ilus nimi eesti keeles ;)


Mu mees, kes armastab kõikvõimalikke vee-elukaid, kaotas lausa pea, kui ta ühes kohalikus akvaariumis.... (õigem oleks seda küll kilp-konna-tiigiks nimetada :) merikilpkonni nägi. Nii ta palus meie giidilt, kas saaks kilpkonna sülle võtta. Võibolla häiris kilpkonnapiigat, et teda ta salatisöömingu juures häiriti või siis ei meeldinud talle lihtsalt süles olla, igatahes oleks mu mees peast peaaegu et tõesti ilma jäänud, kui kilpkonna kämmal imekiirelt talle vastu vahtimist lajatas! See olekski siis see liikumine selle pildi juures :) Õnneks jäi kaelale vaid väike marrastus! Mees ise ütles, et ega ta üldse haiget ei saanud ja vestab aegajalt ikka veel õnnest särades sõpradele, kui "äge" merikilpkonna oli süles hoida ;)))

PS!!! Fotojahi reeglid leiad siit!

Welcome back to (Berlusconi) Italy!

Mõni päev tagasi sattusin YouTube'is jälle peale ligi aasta-vanusele videoklipile. See on Rooma endise linnapea ja Prodi lahkunud valitsuse kultuuriministri Francesco Rutelli inglise keelne pöördumine, millega ta üritas Itaaliasse turiste meelitada.

Klipp on tehtud maksumaksja raha eest valminud Itaalia kultuuri ja turismiväärtusi propageeriva weebilehe jaoks www.italia.it. Selle loomiseks kulutati ajakirjanduse väitel 45 miljonit eurot, seega, nagu väidab alternatiivne meedia, on see ehk tõesti maailma kõige kallim internetilehekülg. Kuid tänaseks - pärast video vaatamist vististi ka üsna arusaadavatel põhjustel - see enam internetis kättesaadav pole.

Rutelli kandideeris äsja jälle Rooma linnapeaks... roomlased valisid aga teise mehe... valisid rahvusliitlase ja endise neofashisti Gianni Alemanno. Alemannost sai Itaalias Teise ilmasõja järel esimene parempoolne Rooma linnapea, kes lubaba Igavese Linna simapilkselt 20 000 illegaalsest immigrandist "puhtaks teha" ja ligi 90 mustlaslaagrist buldooseritega maatasa teha.
Sellele poolele Itaaliast, kes Berlusconi toetajaid aprillikuistel üldvalimsitel ei valinud, oli Alemanno võit järjekordne hoop! Jah, Itaalia on astunud otsustava sammu paremale! Vasakpoolses meedias pole ikka valibunud arutelud, miks ikkagi?!... põhjusi on väga palju, alates sellest, et puudub zapaterolik karismaatiline liider ja lõpetades sellega, et väikestel eri erakondadel napib ühetkuuluvustunnet.
Minule sai aga pärast Rutelli vana video vaatamist vasakpoolsete üllatislikult suur kaotus ja imago-guru ning meediamagnaadi Silvio Berlusconi come-back jällegi vaksakese jagu selgemaks...

FOTOJAHT: Pariis, Bologna, Eesti, volber, 1. mai ja head sõbrad

Kui aus olla, polegi mul volbrist erilisi mälestusi.
Tartu ülikooli päevil hakkas volbritraditsioon meil tasapisi popiks saama, aga minust kippus nii nõidadeöö kui Soomest-Rootsist üle tulnud suur tudengite pidu miskipärast mööda libisema. Nüüd olen Eestist juba pea 10 aaastat eemal olnud...

Üsna nõutuks tegi, kui siin Bolognas reedel seekordse fotojahi teemat vaatasin :) Meenus, kuidas kunagi sai Eestis maal maituld tehtus … kartuleid tuhas küpsetatud ... aga ka see, et tuli paraadil käia… Muidu pandi käitumise eest tunnistusele mitterahuldav.

Ka itaallastele on volber ja nõidadepidu üsna tundmatu. Küll aga on Roomas 1. mail ametiühingute korraldatud tööpüha ehk festa del lavoro kontsert. Mõnes mõttes on see nagu meie Õllesummer, aga isegi palju suurem pidu.

Kuid tänapäeval on 1. mai enamiku itaallaste jaoks tegelikult ikka pigem kevadpüha, mil - kui vähegi võimalik – korraldatakse endale väike puhkus.

Sel moel möödus tänavu minugi volber ja 1.mai... Pariisis :) Me polnud seal abikaasaga kunagi koos käinud ja otsustasime selle tänavu nö ära kasutada, veel paar vaba päeva võtta ja “last minute” reisiga lihtsalt Pariisi sõita!

Ka prantslased on tublid töörahva püha tähistajad, kuid neil on lisaks selline tore komme, et 1. mail kingitakse maikellukesi, tähistamaks selle kuu algust, mil kevad kogu jõus pidulikult õide puhkeb! Aga ka selleks, et oma kallimale või sõpradele ja lähedastele lihtsalt head soovida! Prantslased nimelt usuvad, et piibeleht toob õnne ;)

Siin siis teile kõigile, kes te mu blogisse satute, maikelluke otse Pariisist, mis pärast mitme tunnist lennureisi 1. mail Bolognasse sattus ja nüüd ikka veel küllalt virgena mu kirjutuslaual seisab. Ja kuna mul parajat tillukest vaasi käepärast polnud, pistsin selle pitsi, mille sõbrad Eestist mulle kunagi pudeli „kangema kraamiga“ kingiks tõid ;)

Pildi pealkiri võiks siis vast olla: Mis ühendab Pariisis, Bolognat, Eestit, volbrit, 1. maid ja häid sõpru ;)

FOTOJAHT: Po jõe deltas - MÄRG, AGA PÄIKSELINE PÄEV

Täna sain viimaks minagi fotojahile minna!

(Reeglid leiad siit!)

Pühapäev hakkab küll varsti läbi saama, aga loodan, et saan veel oma "saagi" ka ära saata ;) Jõudsin fotojahilt Po jõe deltas tagasi Bolognasse alles kaheksaks õhtul.

Po jõe delta rahvuspark on üks mu lemmikpaiku Itaalias. Seal on avarus, seal on veel puutumata loodus (mis on ju Itaalias küllalt haruldane), seal on vaikus... ja linnuhääled :)

Seal on vahva igal aastaajal... võibolla sügisududes on see kõige müstilisem ja kaunim.

Kevadel aga jällegi pakatab see Eruoopa üks huvitavamaid märgalasid elujõust ja suveootusest.

Bolognast on sinna autoga

umbes tunni aja tee, nii et üritan seal ikka korra või paar aastas ära käia

ja sõprugi kaasa meelitada!

Paatidel seisev sild Gorino lähistel Veneto maakonna piiril.

Ülesõit maksab 1.30 eurot auto kohta, kuid kogemus on seda väärt.

Gorino majakas Isola dell'Amorel - Armastuse saarel. Ilusa nimega paik! ;)

... ja tänase fotojahi peasaak -

MÄRG, aga LõBUS merilohe,

mille me abikaasaga rannast leidsime :)

Iga algus on raske, aga... kannatlikkust!

Vahepela on olnud kiired ajad...
Kehv vabandus, nagu öeldakse ;)

Eks blogiminegi ju, nagu iga tegevus, eeldab ikkagi kannatlikkust ja nö näpuosavust... ja kindlasti ka aega. Igapäevaelurahmeldustes on vahel nii raske leida AEGA tegevusteks, mille puhul tead juba ette, et ei tunne ennast veel koduselt ja tuleb natukene vaeva näha.

Kuid AEGA tuleb võtta, sest blogi on seda väärt! See on ühest küljest ju nii tore suhtlemiskeskkond, kus geograafilistel piiridel pole tähendust :)) Teisest küljest on see aga ka koht, kus saab talletada AEGA, oma aja lugu :)

AGA nö internetitehnilist taipu on blogimiseks ikkagi omajagu vaja ja mu enda kogemust arvesse võttes , panene siia kõigile algajatele - ja nii ka endale ;) - lingi, mis mõned asjad alguses väga lihtsaks teeb:
http://it.youtube.com/BloggerHelp
Mis puutub arvutiprogrammide äraõppimisse, siis siin kehtib minu jaoks tuntud tõde, et pilt, eriti liikuv pilt, ütleb tõesti rohkem kui 1000 sõna ;)

Veel prügist... seda korda nähtamatust

Viimasel ajal on Eesti ajakirjanduseski hakatud vaikselt prügi põletamisel tekkivast nähtamatust nanosaastest rääkima. Esialgu küll veel sosinal!

Nanoosakesed on nagu imepeenike silmale nähtamatu tolm. Küll ajab see aga köhima või teeb niisama kurgu kibedaks. Kui nanotolmu pidevalt sisse hinagta, tekivad kasvajad.

Üks nanomeeter on ligikaudu paari molekuli suurus. 10 nanomeetrit ehk PM10 on juuksekarva läbimõõdust 10 000 korda väiksem.

Peenosakeste tekitatud haigusi on väga vähe uuritud, sest nanoteadus on nii uus. Üks niisugune uurimisasutus on Itaalias Modenas, Po madalikul, mis on Saksamaa Ruhri tööstuspiirkonna kõrval inimtegevuse tagajärjel üks enim saastunud piirkondi Euroopas. Maailma terviseorganisatsiooni WHO andmetel on inimeste keskmine eluiga seal õhusaaste tõttu keskmisest kolm aastat lühem.

Ohtralt nanosaastet tekitabvad just nn prügipõletus- või tuhastusjaamad. Nii on Itaalias viimastel aastatel ka põletus- ja kombijaamade vastased protestiliikumused aina enam levinud.

Teen Itaalias aegajalt koostööd ühe kodanikealgatusgrupiga, mis just linnaõhu ja nanosaaste probleemidega tegeleb. Mullu suvel juhtusin nii kokku Modena teadlastega, Stefano Montanari ja Antonietta Gattiga.

Kõige tõsisem põletusjaamade vastane argument on Itaalia nanoteadlaste väitel nanotasemel saastet blokeerivate filtrite puudulikkus, kui mitte öelda, et puudumine. Viimaks on küll niisugused filtrid isegi leiutatud, kuid see tehnoloogia olevat nii kallis, et prügipõletajad ei jõua seda veel endale lubada.

Näitkes Tartu piiril, aga juba Luunja valla maatükil - maal on õhusaaste alased seadused ju lõdvemad - kerkib kombijaam, milles väidetavalt tahetakse põletada vaid turvast ja hakkpuitu. Üle Eesti ehitatakse aga ju ka mitmeid prügipõletusjaamu!

Modena nanopatoloogid arvad, et linna lähedale ei tohiks ei koostootmis- ega prügipõletusjaamu teha. Kõige ohtlikum on 1-3 km jaamast. Otse korstna all polevatki nii hull, sest peentolmu mahalangemisel tekib seeneefekt. Kuid tuulega kanduvad peenosakesed ka kümnete, sadade ja isegi tuhandete km kaugusele. Näiteks Bologna lähistele rajatava kombijaama ehitustööd panid linnavõimud keskkonnaaktivistide survel seisma.

Stefano Montanari sõnul pole turvas ja hakkpuit küll nii ohtlikud, kui segaprügi. Kuid need põletusmaterjalid võivad ju otsa saada. Et jaamast täisvõimsusel energiat ja sooja kätte saaks, hakatakse sinna tavaliselt ikka ka muid jäätmeid smuugeldama. Kontrolle tehakse vaid pisteliselt. Samas on põhjalikud analüüsid liiga kallid. Nii et heal juhul vaatab keegi prügiauto kasti kaanevahelt sisse ja otsustab silmajärgi, et jah, OooKoo!

Montanari arvates võivad niisugustesse põletusjaamadesse kergelt jõuda hakkpuidu asemel ka näiteks mööblitööstuse töödeldud puidu jäägid. Liimidest, lakkidest ja immutusvahenditest tekivad kõrgtemperatuurilisel põletamisel eriti mürgised jääkained. Ja kuidas ikkagi kontrollida, et kombijaamadesse lõpuks siiski ka tüütu segaprügi ei jõua?

Nüüd, Napoli prügikriisi taustal on Itaalias nanosaaste teema väga teravalt üleval. Arvamused jagunevad teravalt kaheks. Mõned on veendunud, et igasugune põletamine on probleem. Teised jälle väidavad, et see pole üldse ohtlik. Isegi riigitelevisiooni uudistest tuleb aegajalt justkui prügipõletajate poolt kinni makstud lugusid sellest, kuidas lausa prügipõletusjaama korstna all võib aedvilju kasvatada ja neid muretult vitsutada.

Nanpopatoloogid väidavad vastupidist. Itaalias on tuhastus- ja koostootmisjaamade piirkondades viimase 20 aastaga inimestel vähki haigestumine kiiresti tõusnud.

Mitmeid nanosaaste alaseid raamatuid kirjutanud Sefano Montanari peasõnum keskkonnasaaste alastel konverentsidel Itaalias kõlab nii: “Kõik, mis me ära põletame, selle hingame endale ka sisse! Mida kõrgem on põletustemperatuur, seda väiksemad osakesed tekivad ning seda kiiremini nad inimese organismis laiali kanduvad!” Tulemus on loogiline. Koed hakkavad võõrkehade tõttu vohama ja lõpuks arenevad kasvajad! Just seda Modena teadlaste uuringud näitavadki.

Eks koostootmisjaamade taga on aga ka poliitilised huvid. Raha on ju välja pandud või vähemlat tulekul. Prügi on ju ka kusagile vaja panna! Enne, kui põletusjaamade tekitatud nanosaaste kohta mingeid järeldusi teha saab ja statistika kiiret kasvajaisse haigestumist toetab, kulub vähemalt 15–20 aastat! Itaalial on oma kurb kogemus käes.

Inimese kõige suurem vaenlane on tema enda suu

Ja ongi täpselt nii!
Et see vana tõde ikka hästi kõrvadevahele kinni jääks, pidin Itaaliast mõneks nädalaks Soomemaale sõita.

Olin esimestel päevadel oma üürikorteris hädas prügiga, õigemini sellega, millisesse korteriühistu prügikasti ikkagi piinliku täpsusega eraldi kogutud jäätmed panna. Tahaks ju kah eeskujulik prügisorteerija olla ;)

Kui ma siis maja hoovis viie eri sisuga prügikasti juures kukalt sügades imestasin, et millisesse konservikarbid sokutada, nägin üht sümpaatse olemisega vanapapit tagauksel.
Mul tuli enda arust hiilgav idee! Itaalias olen õppinud, et kui midagi tahad teada, tuleb lihtsalt küsida! Itaalias küsitakse kõike, küll teed ja kella, sest see on ju kõige kiirem moodus infot saada. Vahel küsib tänaval mõni täitsa terve ja rõõmsa olemisega poheemlaslik noor isegi raha (kerjustest ma ei räägigi), ja mõned annavadki! Ja kui juhtud rongis näiteks telefonitsi eesti keelt kõnelema, siis küsib keegi lähedalolijaist tingimata, mis keelt sa rääkisid... aga see nende küsimistuhin ja uudishimu on kuidagi armas ja siiras! Enamasti annadki nii nende vahel põhjamaalase jaoks liigagi isklikele küsimustele täitsa ausa vastuse. Ja selle küsimisereegli olen minagi kaheksa aastaga Itaalias hästi omaks võtnud!

Niisiiis, küsin onult – vabandust, millisesse prügikasti võib konservikarbid panna. Onu tuleb, seletab kõik ära, kiikame kahekesi ka kastide kaane alla. Selgub, et segaprügi jaoks neil kasti üldse pole, ja et metall tuleb ka hoopis kusagile kõrvaltänava otsa viia, sest ka seda kasti pole. Vestleme edasi... Teine itaallaste toimetulekureegel tuleb meelde - naabritega on alati kasulik hästi läbi saada, sest vahel läheb soola vaja laenata või mine tea....
Ups!!! Siis ütleb onu, ahhaaa, sa elad siis selles Liina korteris! Kas ta ise ka kohal on? Ma ütlen, et ei ole, et läks poja juurde! Ja seepeale kostab papi – no hyvä siis! sest muidu oleks pidanud Liina kaks veemaksu maksma, sinu eest ka! ...
Õnneks oli juba peaaegu pime, nii et onu ei näinud, kuidas ma näost kaameks tõmbasin! Ja Itaalias õpitud reeglite asemel kargas hoopis pähe teine tuntud ja sedakorda Vanade Eestlaste tõde, mis näib ka meie sugulaste-soomlaste juures hästi toimivat -
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld!
Sest muidu võib juhtuda, nagu jällegi juba meie vanarahvas siin Põhjalas teadis, et loll saab kirikuski peksa ;)

Tulen maalt, kus elavad hundid

Novembris oli Bolognas soome-ugri kultuuri ja shamaanluse teemaline konverents. Minul paluti eesti keeles ette lugeda paar värssi „Kalevipojast”. Eks see oli korraldajate poolt väike eputamine, et näe, meil on päris luust ja lihast eestlane ka koha!
Nii ma siis leidsin Bologna ülikooli raamatukogust ühe ”Kalevipoja” vana eksemplari. Kõige toredamad selle 50-ndate aastate trüki juures olid igal leheküljel sõna- ja sisuselgitused!

Ei hakka siin heietama, kuivõrd haruldane on läänemeresoomlaste regivärss, kuigi näiteks kultuurihuviliste seltskonnas on Itaalias sellega muidugi paganama hea uhkeldada. Tahakas hoopis öelda, kuivõrd tundsin ununenud „Kalevipoega” aastate järel käes hoides, et see on nii mu vanaema ja vanaisa käest kuuldud lugusid ja nende tõekspidamisi pungil!

Tuli meelde näiteks, kuidas mu kadunud vanaisa mulle, 5 aaststasele tirtsule, oma talu õues taevatähti õpetas. Et seal on Suur Vanker, mida veab härg ja härja kõrval on tibatilluke täht - hunt, kes härga varitseb. Või siis kuidas manalateele läinud vanaema ikka ütles, et keeva vett ei tohi maha kallata, sest Maaema saavat pahaseks.

Olen ikka Itaalias rääkinud, et siiamaani vaatan Suurt Vankrit ja mõtlen - nagu toona väikese plikana vanaisa kõrval õuemurul – et ei tea, kuidas sel härjal seal ka läheb ja ega hunt talle ometi viga ei tee, nii et kogu vanker lõpuks taevavõlvil upakile sõidab. Itaallased kuulavad ka vaimustatult, et ma tänini keeva vett maa peale ei vala, sest mine tea, võibolla saabki Maaema kurjaks!

Ja siis ma mõtlesingi seal Bologna ülikooli soomeugri konverentsil, et kuidas me ometi pole suutnud Kalevipoega popimaks teha! Saaks ju toredaid lasteraamatuid üllitada! Või kui raha oleks, isegi „Sõrmuste isanda” või „Niebelungide sõrmuse” stiilis mütoloogilise põnevikfilmi teha. Tagatipuks ehk ka videomängu : )
Ja just need kalevipoeglikud iidsed tavad ja mõttemallid, mis meil ju tegelikult ikka sees elavad, teevad meid erinevaks - võõrsil erinevaks kõigist neist tuhandetest ja tuhandetest sisserännanuist koondnimega immigrandid, aga teisest küljest teevad need meie rahva erinevaks venelastest või inglastest, prantslastest või ameeriklastest, ja seavad meid nii selgelt Põhjala kultuuri ruumi, kuhu ennast ikka ise arvata armastame.

Itaalias ütleb ikka mõni mind tervitades „stravstui!" Aga kui suudan ära seletada, et meie kultuur ja tavad on hoopis teised, näen ka, kuidas itaallased vaimustuvad sellest väikesest, külmast ja pimedast paigast, täpikesest maailmakaardil, mille nimi on Eesti!

Veel üks armas lugu tuleb meelde! Ükskord ei jõudnud mu hea sõber, noor rock-muusik ja laulusõnade kirjutaja, ära imestada, et meil Eestis on veel metsades hundid! Asja põnevamaks tegemiseks rääksin talle ka meie libahundi uskumustest. Tal läksid silmad särama ja ta ütles, et kui Eestisse lähen, toogu ma talle hundi hing! Lubasin talle liskas ka Hundijala vett tuua ja seletasin ära, mis vägijoogiga tegu ;)
Järgmine kord, kui teda seltskonnas kohtasin, hüüdis ta mind tutvustades - Vaadake! See on tüdruk, kes tuleb maalt, kus metsades ikka veel hundid elavad!
Ma pole vist kunagi elus eestlaseks olemise üle suuremat uhkust tundunud, kui siis ;)

Mis muud, kui teele!

Küll on hea värskele lumele laternavalgusvihus esimesi jälgi teha!...

Mul oli Itaalias juba meelest läind, kui mõnus tunne see on! Aga näe, minnes siin Soomes, Jyväskyläs Kaja juurest kodu poole, sumedasse talveöhe, üle silla ja äsja langenud pehme, süütu, valge lume, tundsin äkki ära, kuivõrd väga olen selle järele võõrsil oma rännakutel alati igatsenud...

No nii, olengi siis nakatatud... ongi mul blogipisik Kaja käest käes ; )

Ja nii imelik, kui see ka pole, on mul selle uue pisilase üle äraütlematult hea meel!

Nii ma siis seisan siin nagu värskel vastsadanud lumel laternaposti all, süda lootusi ja ootusärevust täis ja imestan, kuidas ja kuhu poole need oma esimesed sammud selles uues blogi-elus seada...

Aga nagu ikka teekonna algul, tuleb ükskord lihtsalt minema hakata!

Harjutus, mis maha kirjutatud Kajalt

Vat nii juhtub, kui inimene on alles alguses, siis ikka tuleb kuskilt eeskuju võtta...See blogi sai maha kirjutatud Kajalt. Vat sedasi.