Veel prügist... seda korda nähtamatust

Viimasel ajal on Eesti ajakirjanduseski hakatud vaikselt prügi põletamisel tekkivast nähtamatust nanosaastest rääkima. Esialgu küll veel sosinal!

Nanoosakesed on nagu imepeenike silmale nähtamatu tolm. Küll ajab see aga köhima või teeb niisama kurgu kibedaks. Kui nanotolmu pidevalt sisse hinagta, tekivad kasvajad.

Üks nanomeeter on ligikaudu paari molekuli suurus. 10 nanomeetrit ehk PM10 on juuksekarva läbimõõdust 10 000 korda väiksem.

Peenosakeste tekitatud haigusi on väga vähe uuritud, sest nanoteadus on nii uus. Üks niisugune uurimisasutus on Itaalias Modenas, Po madalikul, mis on Saksamaa Ruhri tööstuspiirkonna kõrval inimtegevuse tagajärjel üks enim saastunud piirkondi Euroopas. Maailma terviseorganisatsiooni WHO andmetel on inimeste keskmine eluiga seal õhusaaste tõttu keskmisest kolm aastat lühem.

Ohtralt nanosaastet tekitabvad just nn prügipõletus- või tuhastusjaamad. Nii on Itaalias viimastel aastatel ka põletus- ja kombijaamade vastased protestiliikumused aina enam levinud.

Teen Itaalias aegajalt koostööd ühe kodanikealgatusgrupiga, mis just linnaõhu ja nanosaaste probleemidega tegeleb. Mullu suvel juhtusin nii kokku Modena teadlastega, Stefano Montanari ja Antonietta Gattiga.

Kõige tõsisem põletusjaamade vastane argument on Itaalia nanoteadlaste väitel nanotasemel saastet blokeerivate filtrite puudulikkus, kui mitte öelda, et puudumine. Viimaks on küll niisugused filtrid isegi leiutatud, kuid see tehnoloogia olevat nii kallis, et prügipõletajad ei jõua seda veel endale lubada.

Näitkes Tartu piiril, aga juba Luunja valla maatükil - maal on õhusaaste alased seadused ju lõdvemad - kerkib kombijaam, milles väidetavalt tahetakse põletada vaid turvast ja hakkpuitu. Üle Eesti ehitatakse aga ju ka mitmeid prügipõletusjaamu!

Modena nanopatoloogid arvad, et linna lähedale ei tohiks ei koostootmis- ega prügipõletusjaamu teha. Kõige ohtlikum on 1-3 km jaamast. Otse korstna all polevatki nii hull, sest peentolmu mahalangemisel tekib seeneefekt. Kuid tuulega kanduvad peenosakesed ka kümnete, sadade ja isegi tuhandete km kaugusele. Näiteks Bologna lähistele rajatava kombijaama ehitustööd panid linnavõimud keskkonnaaktivistide survel seisma.

Stefano Montanari sõnul pole turvas ja hakkpuit küll nii ohtlikud, kui segaprügi. Kuid need põletusmaterjalid võivad ju otsa saada. Et jaamast täisvõimsusel energiat ja sooja kätte saaks, hakatakse sinna tavaliselt ikka ka muid jäätmeid smuugeldama. Kontrolle tehakse vaid pisteliselt. Samas on põhjalikud analüüsid liiga kallid. Nii et heal juhul vaatab keegi prügiauto kasti kaanevahelt sisse ja otsustab silmajärgi, et jah, OooKoo!

Montanari arvates võivad niisugustesse põletusjaamadesse kergelt jõuda hakkpuidu asemel ka näiteks mööblitööstuse töödeldud puidu jäägid. Liimidest, lakkidest ja immutusvahenditest tekivad kõrgtemperatuurilisel põletamisel eriti mürgised jääkained. Ja kuidas ikkagi kontrollida, et kombijaamadesse lõpuks siiski ka tüütu segaprügi ei jõua?

Nüüd, Napoli prügikriisi taustal on Itaalias nanosaaste teema väga teravalt üleval. Arvamused jagunevad teravalt kaheks. Mõned on veendunud, et igasugune põletamine on probleem. Teised jälle väidavad, et see pole üldse ohtlik. Isegi riigitelevisiooni uudistest tuleb aegajalt justkui prügipõletajate poolt kinni makstud lugusid sellest, kuidas lausa prügipõletusjaama korstna all võib aedvilju kasvatada ja neid muretult vitsutada.

Nanpopatoloogid väidavad vastupidist. Itaalias on tuhastus- ja koostootmisjaamade piirkondades viimase 20 aastaga inimestel vähki haigestumine kiiresti tõusnud.

Mitmeid nanosaaste alaseid raamatuid kirjutanud Sefano Montanari peasõnum keskkonnasaaste alastel konverentsidel Itaalias kõlab nii: “Kõik, mis me ära põletame, selle hingame endale ka sisse! Mida kõrgem on põletustemperatuur, seda väiksemad osakesed tekivad ning seda kiiremini nad inimese organismis laiali kanduvad!” Tulemus on loogiline. Koed hakkavad võõrkehade tõttu vohama ja lõpuks arenevad kasvajad! Just seda Modena teadlaste uuringud näitavadki.

Eks koostootmisjaamade taga on aga ka poliitilised huvid. Raha on ju välja pandud või vähemlat tulekul. Prügi on ju ka kusagile vaja panna! Enne, kui põletusjaamade tekitatud nanosaaste kohta mingeid järeldusi teha saab ja statistika kiiret kasvajaisse haigestumist toetab, kulub vähemalt 15–20 aastat! Itaalial on oma kurb kogemus käes.