Inimese kõige suurem vaenlane on tema enda suu

Ja ongi täpselt nii!
Et see vana tõde ikka hästi kõrvadevahele kinni jääks, pidin Itaaliast mõneks nädalaks Soomemaale sõita.

Olin esimestel päevadel oma üürikorteris hädas prügiga, õigemini sellega, millisesse korteriühistu prügikasti ikkagi piinliku täpsusega eraldi kogutud jäätmed panna. Tahaks ju kah eeskujulik prügisorteerija olla ;)

Kui ma siis maja hoovis viie eri sisuga prügikasti juures kukalt sügades imestasin, et millisesse konservikarbid sokutada, nägin üht sümpaatse olemisega vanapapit tagauksel.
Mul tuli enda arust hiilgav idee! Itaalias olen õppinud, et kui midagi tahad teada, tuleb lihtsalt küsida! Itaalias küsitakse kõike, küll teed ja kella, sest see on ju kõige kiirem moodus infot saada. Vahel küsib tänaval mõni täitsa terve ja rõõmsa olemisega poheemlaslik noor isegi raha (kerjustest ma ei räägigi), ja mõned annavadki! Ja kui juhtud rongis näiteks telefonitsi eesti keelt kõnelema, siis küsib keegi lähedalolijaist tingimata, mis keelt sa rääkisid... aga see nende küsimistuhin ja uudishimu on kuidagi armas ja siiras! Enamasti annadki nii nende vahel põhjamaalase jaoks liigagi isklikele küsimustele täitsa ausa vastuse. Ja selle küsimisereegli olen minagi kaheksa aastaga Itaalias hästi omaks võtnud!

Niisiiis, küsin onult – vabandust, millisesse prügikasti võib konservikarbid panna. Onu tuleb, seletab kõik ära, kiikame kahekesi ka kastide kaane alla. Selgub, et segaprügi jaoks neil kasti üldse pole, ja et metall tuleb ka hoopis kusagile kõrvaltänava otsa viia, sest ka seda kasti pole. Vestleme edasi... Teine itaallaste toimetulekureegel tuleb meelde - naabritega on alati kasulik hästi läbi saada, sest vahel läheb soola vaja laenata või mine tea....
Ups!!! Siis ütleb onu, ahhaaa, sa elad siis selles Liina korteris! Kas ta ise ka kohal on? Ma ütlen, et ei ole, et läks poja juurde! Ja seepeale kostab papi – no hyvä siis! sest muidu oleks pidanud Liina kaks veemaksu maksma, sinu eest ka! ...
Õnneks oli juba peaaegu pime, nii et onu ei näinud, kuidas ma näost kaameks tõmbasin! Ja Itaalias õpitud reeglite asemel kargas hoopis pähe teine tuntud ja sedakorda Vanade Eestlaste tõde, mis näib ka meie sugulaste-soomlaste juures hästi toimivat -
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld!
Sest muidu võib juhtuda, nagu jällegi juba meie vanarahvas siin Põhjalas teadis, et loll saab kirikuski peksa ;)

Tulen maalt, kus elavad hundid

Novembris oli Bolognas soome-ugri kultuuri ja shamaanluse teemaline konverents. Minul paluti eesti keeles ette lugeda paar värssi „Kalevipojast”. Eks see oli korraldajate poolt väike eputamine, et näe, meil on päris luust ja lihast eestlane ka koha!
Nii ma siis leidsin Bologna ülikooli raamatukogust ühe ”Kalevipoja” vana eksemplari. Kõige toredamad selle 50-ndate aastate trüki juures olid igal leheküljel sõna- ja sisuselgitused!

Ei hakka siin heietama, kuivõrd haruldane on läänemeresoomlaste regivärss, kuigi näiteks kultuurihuviliste seltskonnas on Itaalias sellega muidugi paganama hea uhkeldada. Tahakas hoopis öelda, kuivõrd tundsin ununenud „Kalevipoega” aastate järel käes hoides, et see on nii mu vanaema ja vanaisa käest kuuldud lugusid ja nende tõekspidamisi pungil!

Tuli meelde näiteks, kuidas mu kadunud vanaisa mulle, 5 aaststasele tirtsule, oma talu õues taevatähti õpetas. Et seal on Suur Vanker, mida veab härg ja härja kõrval on tibatilluke täht - hunt, kes härga varitseb. Või siis kuidas manalateele läinud vanaema ikka ütles, et keeva vett ei tohi maha kallata, sest Maaema saavat pahaseks.

Olen ikka Itaalias rääkinud, et siiamaani vaatan Suurt Vankrit ja mõtlen - nagu toona väikese plikana vanaisa kõrval õuemurul – et ei tea, kuidas sel härjal seal ka läheb ja ega hunt talle ometi viga ei tee, nii et kogu vanker lõpuks taevavõlvil upakile sõidab. Itaallased kuulavad ka vaimustatult, et ma tänini keeva vett maa peale ei vala, sest mine tea, võibolla saabki Maaema kurjaks!

Ja siis ma mõtlesingi seal Bologna ülikooli soomeugri konverentsil, et kuidas me ometi pole suutnud Kalevipoega popimaks teha! Saaks ju toredaid lasteraamatuid üllitada! Või kui raha oleks, isegi „Sõrmuste isanda” või „Niebelungide sõrmuse” stiilis mütoloogilise põnevikfilmi teha. Tagatipuks ehk ka videomängu : )
Ja just need kalevipoeglikud iidsed tavad ja mõttemallid, mis meil ju tegelikult ikka sees elavad, teevad meid erinevaks - võõrsil erinevaks kõigist neist tuhandetest ja tuhandetest sisserännanuist koondnimega immigrandid, aga teisest küljest teevad need meie rahva erinevaks venelastest või inglastest, prantslastest või ameeriklastest, ja seavad meid nii selgelt Põhjala kultuuri ruumi, kuhu ennast ikka ise arvata armastame.

Itaalias ütleb ikka mõni mind tervitades „stravstui!" Aga kui suudan ära seletada, et meie kultuur ja tavad on hoopis teised, näen ka, kuidas itaallased vaimustuvad sellest väikesest, külmast ja pimedast paigast, täpikesest maailmakaardil, mille nimi on Eesti!

Veel üks armas lugu tuleb meelde! Ükskord ei jõudnud mu hea sõber, noor rock-muusik ja laulusõnade kirjutaja, ära imestada, et meil Eestis on veel metsades hundid! Asja põnevamaks tegemiseks rääksin talle ka meie libahundi uskumustest. Tal läksid silmad särama ja ta ütles, et kui Eestisse lähen, toogu ma talle hundi hing! Lubasin talle liskas ka Hundijala vett tuua ja seletasin ära, mis vägijoogiga tegu ;)
Järgmine kord, kui teda seltskonnas kohtasin, hüüdis ta mind tutvustades - Vaadake! See on tüdruk, kes tuleb maalt, kus metsades ikka veel hundid elavad!
Ma pole vist kunagi elus eestlaseks olemise üle suuremat uhkust tundunud, kui siis ;)

Mis muud, kui teele!

Küll on hea värskele lumele laternavalgusvihus esimesi jälgi teha!...

Mul oli Itaalias juba meelest läind, kui mõnus tunne see on! Aga näe, minnes siin Soomes, Jyväskyläs Kaja juurest kodu poole, sumedasse talveöhe, üle silla ja äsja langenud pehme, süütu, valge lume, tundsin äkki ära, kuivõrd väga olen selle järele võõrsil oma rännakutel alati igatsenud...

No nii, olengi siis nakatatud... ongi mul blogipisik Kaja käest käes ; )

Ja nii imelik, kui see ka pole, on mul selle uue pisilase üle äraütlematult hea meel!

Nii ma siis seisan siin nagu värskel vastsadanud lumel laternaposti all, süda lootusi ja ootusärevust täis ja imestan, kuidas ja kuhu poole need oma esimesed sammud selles uues blogi-elus seada...

Aga nagu ikka teekonna algul, tuleb ükskord lihtsalt minema hakata!

Harjutus, mis maha kirjutatud Kajalt

Vat nii juhtub, kui inimene on alles alguses, siis ikka tuleb kuskilt eeskuju võtta...See blogi sai maha kirjutatud Kajalt. Vat sedasi.