Tulen maalt, kus elavad hundid

Novembris oli Bolognas soome-ugri kultuuri ja shamaanluse teemaline konverents. Minul paluti eesti keeles ette lugeda paar värssi „Kalevipojast”. Eks see oli korraldajate poolt väike eputamine, et näe, meil on päris luust ja lihast eestlane ka koha!
Nii ma siis leidsin Bologna ülikooli raamatukogust ühe ”Kalevipoja” vana eksemplari. Kõige toredamad selle 50-ndate aastate trüki juures olid igal leheküljel sõna- ja sisuselgitused!

Ei hakka siin heietama, kuivõrd haruldane on läänemeresoomlaste regivärss, kuigi näiteks kultuurihuviliste seltskonnas on Itaalias sellega muidugi paganama hea uhkeldada. Tahakas hoopis öelda, kuivõrd tundsin ununenud „Kalevipoega” aastate järel käes hoides, et see on nii mu vanaema ja vanaisa käest kuuldud lugusid ja nende tõekspidamisi pungil!

Tuli meelde näiteks, kuidas mu kadunud vanaisa mulle, 5 aaststasele tirtsule, oma talu õues taevatähti õpetas. Et seal on Suur Vanker, mida veab härg ja härja kõrval on tibatilluke täht - hunt, kes härga varitseb. Või siis kuidas manalateele läinud vanaema ikka ütles, et keeva vett ei tohi maha kallata, sest Maaema saavat pahaseks.

Olen ikka Itaalias rääkinud, et siiamaani vaatan Suurt Vankrit ja mõtlen - nagu toona väikese plikana vanaisa kõrval õuemurul – et ei tea, kuidas sel härjal seal ka läheb ja ega hunt talle ometi viga ei tee, nii et kogu vanker lõpuks taevavõlvil upakile sõidab. Itaallased kuulavad ka vaimustatult, et ma tänini keeva vett maa peale ei vala, sest mine tea, võibolla saabki Maaema kurjaks!

Ja siis ma mõtlesingi seal Bologna ülikooli soomeugri konverentsil, et kuidas me ometi pole suutnud Kalevipoega popimaks teha! Saaks ju toredaid lasteraamatuid üllitada! Või kui raha oleks, isegi „Sõrmuste isanda” või „Niebelungide sõrmuse” stiilis mütoloogilise põnevikfilmi teha. Tagatipuks ehk ka videomängu : )
Ja just need kalevipoeglikud iidsed tavad ja mõttemallid, mis meil ju tegelikult ikka sees elavad, teevad meid erinevaks - võõrsil erinevaks kõigist neist tuhandetest ja tuhandetest sisserännanuist koondnimega immigrandid, aga teisest küljest teevad need meie rahva erinevaks venelastest või inglastest, prantslastest või ameeriklastest, ja seavad meid nii selgelt Põhjala kultuuri ruumi, kuhu ennast ikka ise arvata armastame.

Itaalias ütleb ikka mõni mind tervitades „stravstui!" Aga kui suudan ära seletada, et meie kultuur ja tavad on hoopis teised, näen ka, kuidas itaallased vaimustuvad sellest väikesest, külmast ja pimedast paigast, täpikesest maailmakaardil, mille nimi on Eesti!

Veel üks armas lugu tuleb meelde! Ükskord ei jõudnud mu hea sõber, noor rock-muusik ja laulusõnade kirjutaja, ära imestada, et meil Eestis on veel metsades hundid! Asja põnevamaks tegemiseks rääksin talle ka meie libahundi uskumustest. Tal läksid silmad särama ja ta ütles, et kui Eestisse lähen, toogu ma talle hundi hing! Lubasin talle liskas ka Hundijala vett tuua ja seletasin ära, mis vägijoogiga tegu ;)
Järgmine kord, kui teda seltskonnas kohtasin, hüüdis ta mind tutvustades - Vaadake! See on tüdruk, kes tuleb maalt, kus metsades ikka veel hundid elavad!
Ma pole vist kunagi elus eestlaseks olemise üle suuremat uhkust tundunud, kui siis ;)